35. Wörthersee GTI kokkutulek

Mäletan, kuidas vanad sõbrad võtsid eelmisel aastal ette 5000 kilomeetrise teekonna, et väisata maailma ühte suurimat VAG-grupi autode miitingut. Üritust, millesse ma isiklikult ei olnud kunagi varem sajaprotsendiliselt süvenenud, kuna stance ja kõik sellega seonduv on minu jaoks üsna uued ja tänaseni mõneti kauged mõisted. Olin vaid vaadanud üksikuid videosid ja fotosid internetist, ilma, et oleks hiljem süvitsi uurinud, milles peitub asja uba. Pärast eelmise aasta sõprade reisimuljete kuulamist olin otsustanud, et pean järgmisel aastal kindlasti minema. Seega oli asi sisuliselt otsustanud 2015. aasta juunis, vahetult pärast Lowliferi neljandat sünnipäeva.


Lõin kampa Southern Stance & Powderstudio poistega ning asusime aasta algul esialgset kavandit koostama. Aprilli algul sai kõik uuesti ja rohkem süvitsi läbi töötatud ning sõjaplaan oli valmis. 29.aprilli õhtul asusime teele ning 4.mai hommikuks olime Austrias. Teekond võttis koos vahepeatustega aega neli ja pool päeva. Selle ajaga jõudis saldosse koguneda 7 riiki, odomeetrile 2500 km ning üsna väike arv unetunde, sest ootusärevus oli unevajadusest üle. Nagu hiljem kohapeale jõudes selgus, siis ootajaid oli peale meiegi veel, sest kohalikud neiud ootasid pikisilmi eesti ekipaaźi laekumist. Kogu selle aja vältel ei tekkinud Raineril mitte ühtegi ületamatut probleemi, sest nagu ise näete, siis… Money talks.


Rääkides Wörthersee tuurist lähemalt oleks ilmselt paslik alustada ürituse ajaloost ning sellest, mida tähendab number kolmkümmend viis ürituse nimes. Wörthersee GTI kokkutulekud said alguse 1.juunil 1981.aastal, mil 10 kilomeetri pikkuse Wörthersee järve kaldal asuvas Reinfitzi külas toimus esimene kahenädalalane GTI Treffen, mis oli ka ajaliselt kõige pikema kestvusega kokkutulek.

Aasta hiljem, 1982.aastast alates, toimus vähem kui 100 osalejaga teine Wörthersee GTI Treffen, mida hakati läbi viima tänapäevasemas formaadis ehk teisisõnu toimus üritus 4 päeva – kolmapäevast laupäevani. Kui algselt oli üritus mõeldud vaid VW Golf GTI kokkutulekuna, siis aja jooksul on sellest raamistikust väljutud. Üsna pea pärast esimesi kokkutulekuid avastasid end Wörthersee tuurilt ka muude markide esindajad ja austajad. Tänavuaastase üritusega, mis oli järjekorras 35. tähistati Wörthersee tuuri ümmargust sünnipäeva. Nagu korraldajad ise ütlesid, siis ligi 40 aastat puhast rõõmu. Pean tõdema, et seda see üritus tõesti oli.


Ilmselt ei osanud esimest Wörtherseeri tuuri korraldanud mehed, et sellisest kokkutulekutest kasvab välja nii suure huviga massiüritus mariawörthi-nimelises piirkonnas, kui nelja päeva jooksul väisab üritust kuni 200 000 inimest. Huvilisi tuleb kokku üle kogu maailma – näiteks osales tänavusel kokkutulekul ka Jamie Orr USA’st, kelle VW Golf 3 Harlekin transporditi üle ookeani VW USA abiga, see tähendab, et konteinerites koos tehaseuute sõiduautodega.


Võin kinnitada, et enam pole see kaugeltki tavaline neljapäevak või lihtsalt kokkutulek, vaid tegemist on lausa üritusega, mis on omandanud festivali mõõtmed. See on koht, kuhu kogunevad igal kevadel oma ala tipud – avatud on erinevate auto- ja varuosadetootjate promotelgid, reklaamitakse velgi, vedrustust, õhksüsteeme kui ka ürituse kohta käivat nänni nagu kleepsud, riided, mütsid jpm. Paralleelselt söömisele ja joomisele pakutakse meelelahutust kaskadööride, postitantsijate, kummipõletajatest põrnikate (VW Beetle) ning otseloomulikult ka osalejate endi näol.

Olin kui lauaga pähe saanud, kui jõudsime 4. mai hommikul esimesse hot-spot’i, milleks on ilmselt Euroopa üks kuulsaimaid selvepesulaid. Erinevaid kultuure ja generatsioone ühendas vaid üks – madalad autod. Minu jaoks oli esmakordne näha endast palju vanemaid inimesi koos peredega, see tähendab koos abikaasa ja lastega, sõitmas ringi supermadalate autodega. Kohal oli nii uuemaid kui vanemaid, nii tänaseks absoluutseid kui tulevasi klassikuid. Põnevaid autosid võis leida kuni neljakümne kilomeetri raadiuses. Rahulikumat olemist eelistavad inimesed olid end sisse seadnud mõnda naaber külla. Seega tasub kindlasti Wörtherseele minnes uudistada lisaks teada-tuntud põhikohtadele ka ümbritsevas naabruskonnas.



Autod olid löödud läikima iga viimase kui detailini ning valdaval enamusel olid auto all mõni hinnaline jooks valuvelgi – Rotiform, BBS, MAE või midagi veel haruldasemat ja hinnalisemat. Velgede värvivalikud oli seinast seina ning Eestis sageli esinevatele klassikalistele värvilahendustele pakkusid konkurentsi julgemad ja minule seninägemata värvitoonid, näiteks lilla, roosa või helesinine.




GTI nimi ürituse nimes oli igati õigustatud, sest koha pealt võis leida hulgim MK1 keremudeliga GTI Golfe. Lisaks neile olid esindatud ka erinevate generatsioonide Jetta’d, Scirocco’d, Passat’id, Polo’d, Corrado’d ehk siis kõik versioonid, mida iga Volkswageni-entusiast näha sooviks. Nähtu põhjal julgen väita, et nii suurt hulka sellisel tasemel MK1, MK2 ja MK3 keremudelitega Volkswageneid ei kohta korraga kuskil mujal Euroopas. Seal lihtsalt oli mida vaadata.



Võrreldes eelmise aastaga andsid tänavusel üritusel tooni ka erinevad seeriatootmises olevad superautod koos VAG-grupi kiirematega – erinevate generatsioonide S4, S6, RS3, RS4, RS6, RS7, R8 Audide ning Volkswageni kiiremate mudelitega. Võib öelda, et see oli tõesti üks tõeline superautode paraad. Üritusel oli kohal ka üks erilisemaid itaalia superautosid ehk Liberty Walk bodykitiga Lamborghini Gallardo, mida pole just maailmas palju.





Lisaks superautodele muutsid kogu üritust kirjumaks veek õhkvedrustusega madaldatud maasturid ja mahtuinversaalid nagu Audi Q7’d, Volkswagen Tiguan’id, erinevate generatsioonide Volkswagen Caddy’d ja Volkswagen Touran’id.



Kui rääkida trendidest autode ehitamisel, mida Wörthersee tuur peegeldas, siis kindlasti tasub ära märkimist õhkvedrustus, modifitseeritud mootorid ja väljalaskesüsteemid ning turvakaared ja -puurid.



Võrreldes Eestiga, kohtas seal vähem madaldusvedrude ja coiloveritega autosid. Õhkvedrustust eelistatakse coiloveritele eelkõige mugavuse eesmärgil. Teede seisukord pole paljudes teistes Euroopa riikides samuti kiita ja seetõttu on staatiliselt madaldatud autoga sõites on suurem oht autot rikkuda, kuna madaldused tõesti ekstreemsed. Päevad Wörtherseel mööduvadki lihtsalt ringi sõites ning autosid vaadates.


Kokkuvõtvalt võin öelda, et kui antud ala vähegi huvi pakub, siis tasub Wörtherseel vähemalt korra elus ära käia. Ideid ja inspiratisooni jagub kõigiks neljaks päevaks ja veel pealegi. Olenemata sellest, et Eesti stance-kultuur on alles lapsekingades, võin siiski öelda, et tänu viimaste aastate hüppelisele arengule on ka meil olemas mõned madalad autod, mida ilma häbenemata järgmisel aastal Wörtherseel näidata võiks. Kes aga nii kaua oodata ei jaksa ning nii kaugele tulla ei taha, siis ilmselt kiireim võimalus neid autosid näha on juba 10 päeva pärast Tallinna Lennusadamas.

Pilt ja tekst: Siim Laikask (FotoMotiiv)

Lisa kommentaar